Finalist Elise Kumm - "Vabaduse"


Foto: Erakogu
Pildil: Elise Kumm

Festivali alguseni on jäänud vaid loetud päevad. Kallid sõbrad, alates tänasest, iga päev kuni 7. veebruarini, avaldame oma kodulehel lühiintervjuud Rakvere Gümnaasiumi XIV. Filmifestivali finaalprogrammi pääsenud filmide autoritega. 

Esimeseks finalistiks on Elise Kumm ning tema film "Vabaduse". Head lugemist!

Kaua oled filmindusega tegelenud ning kas tegu on tavalise hobi või suure kirega? Kas 
tulevikuplaanid on just filmindusega seotud?

Rohkem olen alati kaldunud teatri poole ning pigem hinnanud orgaanilist ja improvisatisoonilist lähenemist, mida on lihtsam laval teha. Lastena tegime sõbrannadega ka ühe pika mängufilmi, mis kuhugi minevikku nüüdseks kadunud on.  Esimese katsetusega kadus huvi, kuna puudusid oskused ja tehnika, pöördusime tagasi teatri juurde. See oli kümnendas klassis, 4 aastat tagasi, kui kohtusin Tõnis Sestverkiga, kes juba ammu hobikorras filme tegi  ja veel teisegi filmimehega, meie üliagara juhendaja ja motiveerija Jaanus Lekkiga. Küllap nemad mind nakatasidki selle filmipisikuga, mis nüüd enam kuidagi kaduda ei taha. Nelja aastaga oleme lugematul arvul projekte ette võtnud. Osad sellised, mis kunagi ilmavalgust ei näe ja osad sellised, millega palju auhinnalisi kohti võidetud. Tuleviku koha pealt ei või aga iial ette teada. Pigem näen Tõnise tulevikku filmimaailmas, mina filmitegijana jään talle paljuski alla... Aga ära iial ütle iial. 


Kuidas tekkis teie filmi idee ning millest see räägib?

Ühel päeval ütles Jaanus mulle, et mis sa passid, tee midagi ja lükkas stsenaariumikonkurssi kuulutuse mulle ette. Siis istusime Tõnisega maha ja mõtlesime. Otsisin välja vanad kirjutatud tekstid, sidusin nad kokku ja oligi valmis. Ei pidanud punnitama ega pingutama vaid see justkui kirjutas end ise. Hiljem muidugi sai seda paljude erinevate inimestega arutatud ja täiustatud. Rait Lõhmus oli see, kes kõige enam asju küsimuse alla seadis ning vastuseid nõudis. Filmimise päevaks oli see täiuslik.
Osatäitjate valik oli ainuke asi, mis probleemi valmistas ning mille pärast ise kõige enam pead murdsin. Kõik, kes seda lugesid, ütlesid, et see toimiks vaid siis, kui ma ise seal mängiksin. Mulle endale tundus ka nii, kuna tegemist on väga isikliku tekstiga, aga ise enda filmis mängida tundus natuke totter. Kaalusime erinevaid inimesi ja olin peaaegu juba otsustanud ühe kindla osatäitja osas, kui miski mind siiski tagasi hoidis. Ma pidin ise seal mängima, sest nii oli õige.  
See räägib unistamisest ja igatsusest. Selle dilemma ees seisavad pea kõik noored - kas teha seda, mida sinult oodatakse või seda, mida ise ihkad?  

Kaua filmi valmimine aega võttis ning kuidas valmimise protsess üldiselt sujus?

Meil oli väike tiim, aega läks kolm päeva ja kõik sujus igasuguste komplikatsioonideta. Kõik oli eelnevalt läbi mõeldud ja paika pandud ning veidral kombel läkski kõik nii, nagu plaanitud. Kuiva jääga oli muidugi veidi jamamist. Esiteks oli pool sellest võttepäevaks ära juba haihtunud ning selleks, et paarisekundiline klipp perfektse uduga saada, tuli kannude kaupa vett keeta ja koguaeg uus laar kleidisaba alla ja selja taha panna.  


Mis on filmi tegemise juures kõige parem?

Minu meelest on kaks kõige paremat kohta idee sünd ja lõpptulemuse vaatamine. See tunne, kui oled väga hea idee peale tulnud ja kõik need lõputud võimalused, kuidas midagi teha ja kuidas see kõige paremini välja tuleks. Kõik need väikesed detailid ja planeerimine. Loo kirjutamine. Lõpptulemus on sellepärast äge, et siis on see valmis. Tavaliselt seda, mis algul kirja pandi ja seda, mis välja tuli, võrrelda ei saa. Töö käigus muutuvad paljud asjad. Aga just lõpptulemust vaadates see tunne: "Me ise tegime selle!" on kõige premeerivam. 


On teil mõni kindel eeskuju ning kelle filmiloomingut tõesti austate?

Kõige suuremaid filmielamusi on mulle pakkunud sellised režisöörid nagu Woody Allen, Pedro Almodóvar, Baz Luhrman ja Sergio Castellitto. Neil kõigil on väga omapärane lähenemine, mis on kõigile nende filmidele omane. Ma mõtlen seda, et igas filmis teevad nad midagi hullumeelset ja suudavad iga kord üllatada. See lubab seda režisööri usaldada ja ilmselt sellepärast ma nad siin välja ka tõin.  
Aga kõige suuremad eeskujud on ikka inimesed mu ümber. Nemad pakuvad inspiratsiooni ja tahet teha. Parimad asjad juhtuvad kõige lähedasemate inimestega arutades ja koos luues. Selle filmi sisulise poole rääkisin eelkõige Raitiga läbi ja tehnilise Tõnise ning Jaanusega. See on meeskonnatöö. 

 

Kontakt

Rakvere Gümnaasiumi filmifestival
Vabaduse 1, Rakvere
44316
filmifestival@filmifestival.eu